Jõudsime päris ilusasti kohale, laevas magada ei saanud ja pärast oli ränk pikk sõit autoga. Igastahes, elame neljakesi ülisuperkihvtis majas, saunaga ja puha, KÕIK on olemas. Tundub selline mõnus pisike linn ka olevat.
Arvatavasti ma blogi kogu aeg uuendada ei jõua, pigem olen nüüd TWITTERIS aktiivsem :)
Endal on ka päris piinlik selle imelikult suure ajavahe pärast. Kuidagi ei leidnud seda aega ja tahtmist wordpressi tulla, KUIGI mingi miljon paarilauselist mustandit sai ju tehtud.
Uuemad uudised siis õigepealt- lähen Rootsi. Oleks vist rohkem ärevuses, kui see poleks nii üleöö tulnud. No päriselt, alles eile õhtul sai minek kindlalt kindlaks ja täna õhtu juba laevale. Alguses, kui võimalus tuli, mõtlesin küll, et kuidas ma nii lähen, miljon ja üks asja vaja ajada töö juures… aga mida rohkem sellest juttu oli, seda ahvatlevam võimalus tundus.. Lõpuks saigi imekiirelt kõik korda aetud. Siinkohal SUUR tänu oma väga mõistvale ülemusele, kes mu mineku üldse võimaldas :D
Siis oli mul vahepeal sünnipäev. Kohe kolm päeva. Alustasime reedel, kui oli õige päev ja tuli see 22-viimane taks ära. Kõigepealt käisid mul vanemad, siis Kadi-Grete-Kristina-Merilii. Noh, Krissut ja Gretet polnud ma sada aastat näinud, oli üks tore kokkusaamine. Tegin selleks puhuks koguni esimest korda kartulisalatit :D Rumm maitses hea, šampa veel parem ja lõpuks sai tehtud üks tiir marsruudil CT-Shooters-Mint Lounge-Att-Illukas. Mint on päris korralik koht, pole need kokteilid midagi nii kallid ja selline classy istumiskoht.
Järgmine päev pidin tööle minema, õhtul helistasid nooremad sugulased, et ohoh, nad pühapäev ei viitsi tulla. Mis seal ikka, uus peotiir. Seekord oli õhtu joogiks Nipernaadi ja ISSSAND, kuidas see ära tõmbas. Sai umbes viis nalja tehtud, lõpuks oli Merilii purjus, Margit kadus ära ja Märt lõhkus mu Prada prillid ka ära. Noh, tead, korralik pidu.
Pühapäeval oli haige väsimus peal, korter sassis ja söökigi polnud. Sai kiired Selveritiirud tehtud, palju kraamitud ja võtsin uued sugulased vastu. Vanaema kinkis niiiiiii nunnu isetehtud lapiteki mulle, vist üks lempar kink… Põhimõtteliselt, kui õhtu lõppes, siis nõud vedelesid jälle igalpool, kõik oli segamini…ja ma võtsin ühe Somersby, sõin juustuvalikut ja vaatasn Big Bang Theoryt :D
Siis käisime Kadi, Juku, Krissu ja Gretega Saadjärve ääres vesikat tegemas. Purde peal oli haige tuul ja külm, nii kui mere pealt ära sai, hakkas päike kütma. Parkisime end “eramaa” sildi ette ja oli mõnus leboo. Sai veel Kadi lõputöö köidetud, tegin ära kõige tähtsama töö: vajutasin print nuppu..ja hiljem tähstasime Panges.
Eurovisioon..oh, kust ma nüüd alustan. Kogunesime Juku, Kadi, Mäidu ja Märdiga meile vaatama- ilmselgelt pooli laule ei näinud, kuulnud. Ja TUBLI, OTT! Ja see on nii tüüpiline, et seni virisevad kõik, kuni lõpuks hea koht tuleb, siis on kõik jälle sõbrad. Ma polnud veel “Kuula”‘t korralikult..noh, kuulnud. Raadiost on küll tulnud, aga ma pole tähele pannud. Seepärast oligi Oti esinemine üks väga super üllatus. Nagu tellitult hakkas peale see virin, et ei laulnud nii nagu varem. Vaatasin vana versiooni ka ära.. Noh, oli südamlikum ja ta lavaline liikumine oli loomulikum, mitte nii krampis. Aga samas.. lava on niii suur, sa pead millegagi selle ära täitma ja selline väike vaikne viisike oleks jäänud liiga nõrgaks. Ja tuleb tõdeda, et Oti hääl on võimas!
Muidugi meeldis mulle veel Rootsi.. “Euphoriat” kuulsin nii palju Spinist, töö juures kogu aeg ümisesin kaasa, aga kui keegi küsis, et ouuu, Rootsi lugu tead?- esimene vastus EIII :D Lõpuks mõtlesin, et kuulan juutuubist ära selle loo, ja oh mu üllatust, kui ma selle ära tundsin. Türgil oli mõnus laul koos nende paadimeestega…ja rohkem laule ma nagu ei mäletagi.. Aaa, see Albaania vms ka, kes ainult kriiskas. Nagu IIIISSSAND. See oli nii kriipi kuidagi. Kui Otil oli ikka võimas hääl, siis naine reaalselt ainult karjuski mikrisse.
Eniiiihau, oleks veel nii paljust rääkida, aga ilmselgelt peab pakkima minema ja veel saja asja pärast muretsema ja ooooeh. 15ndani umbes Rootsis, mõned päevad kodus, siis Soome…busybusybusy.
Viskan paar pilti ka, aga ilmselgelt galeriina, sest mul pole aegaaaaa :D
Üle pika aja oli eilne päev selline, et sain magada kaua tahtsin. Tavaliselt olen kõik kohtumised ja värgid vabadeks päevadeks planeerinud, siis samamoodi 8 üles. Seekord siis saatsin Märdi füüsilistele katsetele ja sain ise edasi põõnata. No, teoreetiliselt. Sest päriselt läks mul uni juba äratuskellaga pool kaheksa ära ning tagasi ei tulnudki.
Mingi aeg käisime Lõunakas, kus tahtsin seda uut imepoodi Tally Weijl’i uudistada. Mis ma öelda oskan.. ilus pood, riided tunduvad ilusad.. aga valik oli kuidagi nii väike. Ja selliseid asju ei olnudki, mida nähes oleks “Oh-gotta-have-that” tunne olnud. Üldse oli seal kõik nii…segamini. Ühtesid väga vingeid kingi nägin, aga üldse ei kutsu neid kättegi võtma, kui nad riidestangede all sassis on ja igatpidi pikali, üks paariline ühes kohas, teine kuskil mujal..
Kuna koju veel ei viitsinud, sai Yakuza Sushi Bar ära proovitud. Toolid-lauad olid väga mugavad, õhkkond mõnus ja üldmulje stiilne. Natuke jäi häirima alt Cinamonist tulev popkorni lõhn, aga no, me istusime ka kohe kõige ääres. Kaugemal poleks seda muret vist olnud.
Tellisime ühe kanawoki, kanasalati ja kaheksa rollsi (4 California Makit, 4 Katana Makit). Kanasalat oli lihtsalt niiii hea, üks parimaid, mida söönud olen. Seesamiseemned andsid päris huvitava maitse juurde ja taldrikus oli korralik portsjon ka. Wokki sõi Märt, talle maitses. Oli mõnusalt vürtsikas. Kui mina maitsesin, siis tundus see kuidagi liiga terav- vist sellepärast, et mu enda salat oli hästi mahe.
Sushist nii palju, et esimest korda proovisime. Mõtlesin küll, et pärast ei maitse see üldse, sest ma väga kalafänn pole. Aga üllatuslikult oli väga hea. California Maki maitses kõvasti rohkem, Katana omas oli kalamaitse liiga vänge ja seda esimesena süües ehmatas korra ära. Aga kui juba teada, mida oodata, siis pole see maitse nii häiriv.
Igastahes, väga meeldiv maitseelamus, ooteaeg oli peaaegu null (okei, paar minutit ikka läks, aga võrreldes teiste kohtadega oli see tõesti null), teenindus oli super ja kõht sai hästi täis. Kahepeale polnud hindki teab mis krõbe :)
Koju jõudes hüppasid Merilii, Margit ja Karl-Oskar läbi- nunnukamat last on raske leida. Kunagi õhtul võtsime siidrid ligi, tuli üks väike arg telefonikõne (:D:D:D:D:D:D) ja lähtekad leidsid ka tee Muru tänavale, hiljem ka kluubi… Ja nii see rahulik reede lõppes.
Ma pole nii ammu midagi lugenud. Oh, olid alles ajad, kui ma tulin koju kuus paksu raamatut käes, mis nädalaga läbi said. Ja nüüd..? Ma arvan, et asi on selles, et ma raamatukokku mingi miljoni eest viivist võlksi olen ja sinna oma nägu näidata ei julge.
Igastahes, täna vaatasin raamatupoes ringi, et midagi oma tulevasele raamaturiiulile osta. No tead. Imestatakse, miks noored vabatahtlikult raamatuid ei osta, et see müük nii niru on- pole, kui üks teos maksab keskmiselt sama palju, kui uus riideese. Ja nii ei raatsigi keegi osta endale põhimõtteliselt pükstega sama kallist raamatut, mille loed korra läbi ja siis seisma jätad..teksaseid saab vähemalt tihti kanda.
Sattusin eesti kirjanduse sektsiooni ja asusin tagakaasi lugema. Ma loen enne ostu alati tagakaanel oleva väikese kokkuvõtliku osa või katkendi ära, sest siis on mul mingigi ettekujutus olemas, mida sisust oodata. Kui kaas on tühi või seal teiste napisõnalised arvamused, siis see mind naljalt ostma ei kutsu.
Eno Raua “Etturite” tagumine pool koosnes neljast arvamusest. Tavaliselt oleks ma selle käest pannud, aga ometi oli neis lausetes midagi.. eriti Mihkel Raua omas.
“Parema ülesehitusega teost ei ole vist terves eesti romaanikirjanduses.”- Kalju Kääri
“Lihtne on see raamat vormi poolest. Ometi üks, kus ei eputata lausetega, tähtedega, märkidega.”-Helju Vals
Ja just selle pärast, et need võõraste inimeste paar lauset miskipärast nii kummitama hakkasid, ostsin “Etturid” ära. Naljakas, ma olen varemgi veel rohkem kiitvaid ja ülistavaid arvamusi lugenud, ometi teose sama targalt riiulile tagasi asetanud. Aga näed siis.
Istusin bussipeatuses, Yiruma rahulik klaveripala kõrvaklappides põksumas, lugesin Mihkel Raua paari-leheküljelist järelsõna teose lõpus ja hinges oli lihtsalt selline vaikne rahulolu, mida ma olen vaid väheseid raamatuid lugedes tundnud.
“Aina askeldasid need kuradi sipelgad… täpselt selliste sõnadega peab üks raamat lõppema. Lõpp on kõige tähtsam. Ja algus. Ning muidugi see, mis nende vahele jääb. Aga maailma raputava lõputa kaotab kõik ülejäänu tähenduse. Isa teadis seda. Eno Raud oskas raamatuid lõpetada.
–
Kakskümmend aastat tagasi sattusin ma laevaga Helsingist Tallinna suunas loksudes ühte lauda habemesse kasvanud lühikest kasvu soomlasega. Kusagil neljanda-viienda Koffi keskel kukkus ta ühtäkki Eno Rauast ja tema “Etturitest” rääkima. Et olevat vaimustav teos. Soome hingele mõistetav. Kõvem sild kahe rahva vahel kui paar korda nädalas üle Soome lahe tiksuv Georg ots.
–
Ma võisin olla kõige rohkem kümneaastane, kui ma “Ettureid” esimest korda lugesin. Kõige rohkem üheteistkümnene. Aina askeldasid need kuradi sipelgad…Mul on see nii selgelt meeles. Et kui ma kunagi suureks kasvades ise raamatu peaksin kirjutama, lõpeb see täpselt nendesamade sõnadega. Lõppeski. Mulle meeldib hellitada end mõttega, et isale oleks see kindlasti meeldinud. Mitte niivõrd see, et tema raamatu viimast lauset veel kunagi hiljem laenatakse ja tsiteeritakse. Palju olulisem on, et too lause pärineb “Etturitest”. Romaanist, mida vähemalt üks inimene maailmas – ehk isegi kaks – eesti kõige teenimatult tunnustamata jäänud romaaniks peab. Ma annan endale aru, kui banaanselt üks “isale oleks see kindlasti meeldinud” lause kõlada võib. Aga talle tõepoolest oleks. Meeldinud.”
Juba enne lugemise algust teadsin, et see teos saab nauditav olema- just järelsõna pärast. Nüüd, olles “Etturitega” pea poole peal, võin öelda, et see tõesti ongi nii hea! Peaks rohkem hakkama eesti väärtkirjandust ostma-lugema, mitte minema kergema vastupanu teed imalate noortejuttudega, mis nagunii mingit päris emotsiooni ei loo..
Ükskord sattusin ühe imelise teksavesti peale. Muidu mulle üldse ei meeldi teksavestid/-tagid jne, siis noh.. seekord sattusin vaimustusse. Ja nüüd paar päeva tagasi sain oma awesome nunnuka kätte. Ilmselgelt lemmikese kapis (mis jõuab kohale alles 22. mai, HÄBI ON24, nah), riidekastis. Selja taga turjal on muidu litrisadu ka, aga mul sellest pilti pole :D
Ebayst võetud pildid, mis näitavad tegelikku värvi ja tegumoodi nats paremini: 
